Kõrgepinge

Psühhiaater Gabor Mate, kes sündis II maailmasõja ajal Ungaris vaid mõned kuud enne sealsete juutide massilise küüditamise algust, on enda näitel kirjeldanud, milline oluline roll on lapsepõlves kogetud sündmustel ja suhetel ärevushäire välja kujunemises. Kui tema ema arstile helistas ja kurtis, et laps vahet pidamata nutab, oli arst öelnud, et võib vaatama tulla küll, kuid võtku ema teadmiseks, et praegu nutavad kõikide tema juudi patsientide lapsed kogu Budapestis. Vastsündinu on habras ning kõiksuguste impulsside suhtes äärmiselt vastuvõtlik. Hoolimata ema armastusest, oli õhk ärevusest paks ning see talletus lapse kehasse kogu eluks.

Revolutsioone, sõdu ja teisi ühiskonda raputavaid sündmusi kirjeldatakse tagantjärele justkui selgepiiriliste murrangutena, kuigi tegelikkuses see kunagi nii ei ole. Suurtele sündmustele eelnevad pikad pinged ning neile järgnevad valulikud järelmõjud. Murrangud ise võivad kesta pikki aastaid, muutudes kroonilise stressi allikateks. Nende inimeste elud, kes vägivaldsed sündmused üle elavad, ei murdu, vaid kestavad edasi, ühtaegu haprate ja sitkete lõimedena ühiskonna koes, talletades eneses ning tahtmatult edasi andes oma ajaloo keeristes kogetud valu.

Kunstnik Arle Saar avastas oma haiguslugude toimikut sirvides, et tema lapsepõlves kogetud ärevushood kattusid ajaliselt Eesti taasiseseisvumisega. Seda ärevuse niiti mööda perekonna ajaloos edasi minnes leidis ta, et üleüldse on tema töölisklassi perekonna lugu talletunud eelkõige kriminaal- ja meditsiiniarhiivides. Mida sellised andmed meile inimeste kohta ütlevad? Kuidas harutada tõde lahti häbi ja eelarvamuste kätkeist? Heliteoses segunevad faktid fiktsiooniga, mälestused unenägudega. Kõik saaks justkui muutuda, aga jääb ikka suuresti samaks.