Liblikaloogikast

Nähtamatuks puudeks nimetatakse isiku terviseolukorda, mis võib kõrvalseisjaile jääda hõlpsasti märkamatuks, kuid millel on siiski oluline mõju tema enesetundele ja toimetulekuvõimele. Sellistena võib määratleda näiteks nägemis- või kuulmisvaegusi, kroonilist valu või haigusi, aga ka neuroloogilisi häireid. Vajadustele mitte vastavas maailmas elamisega kaasneb palju raskusi ja igapäevaseid kokkupuuteid mõistmatuse, diskrimineerimise ja vägivallaga. 

Inari Sandelli video- ja fotoinstallatsioon „Liblikaloogikast“ kujutab Kopenhaageni botaanikaaias vastu klaasi pekslevaid liblikaid. Autistlikust positsioonist kõnelev teos tõmbab paralleeli liblikate lennumustrite ning neuroerinevate mõttemustrite vahel. Autismi on kaua seostatud puudujääkidega näiteks intellektis, kõnes ja sotsiaalsetes oskustes. Autiste on püütud distsipliini ja vägivalla abil nendest puudustest „terveks“ ravida. Mittekõnelevaid autiste vaigistatakse siiani rahustitega. Uued teadmised on autismi määratlust laiendanud, muu hulgas on tõestust leidnud selle seos tundlikkusega. Kas suudame kujutleda kogemust, mis on nõnda intensiivne, et sõnad kaotavad tähenduse? Mis siis, kui iga elatud hetk on selline? Kas see aitab mõista inimese otsust mitte rääkida? 

Neuroloogilise mitmekesisuse idee järgi on kõik ajud osa inimkonna loomulikust mitmekesisusest. Neurotüüpilisus tähistab parasjagu kehtivate normidega hõlpsasti kohanevat aju, aga see on eelkõige sotsiaalne konstruktsioon, mis muutub ajas. Autistlik aju töötleb infot küll teisiti kui neurotüüpiline aju, kuid mitte seepärast valesti. Kui ühiskonda kaasatuse avardudes saavad sümptomitest järk-järgult jooned ja vaegustest omadused, kas jääkski siis järele ühtegi puuet?