Roheline on erksaim värv, mida Anna sel näitusel kasutab, näiteks siin-seal ilmutuv punane või sinine on harv, esindades märki rohkem kui maalimaterjali. Pehkinud (parve?) palkide vahelt end kehtestav roheline (samblik?) on justkui teise elu tärkav võimalus. Isegi närtsinud lilled on säilitanud oma rohelise lopsakuse. Alumiiniumi lõikamise jääke ära kasutavad, murtud ja ebaühtlased pisipildid on tahtlikult juhuslikud, värv nendel on nagu pleekimisest, roostetamisest ja kulumisest tekkinud, nagu kehamahladest, mitte tuubist välja pigistatud. Siiski on toon, mille kohalolu sellel näitusel on kõige tuntavam, hall.