Hall

Kui valgust ja varju, nägemise minimaalseid eeldusi, pole kuskilt võtta, tuleb leida üles silma sisemine valgusallikas, kuhu nagu fotonegatiivile on talletunud päriselus nähtamatuks jääv. Sellest avastusest sai 2014. aastal teostatud maalisarja „Vanglakino“ alus ja saadab Annat siiani. Lumepimedust, mille tookord tegi nähtavaks kaamerapilk, oskab ta sestpeale küllap kinnisilmi maalida. Nagu fotonegatiivilt siis, leiab ka nüüdsel näitusel hulganisti halli värvi erinevaid gradatsioone. Nende kujundatud muster meenutab asjade algust, maailma saamislugu, mille avaldumisvormide tõlgendamisel on kunstnik endale võtnud suure hulga vabadusi. Ei maksa unustada, et Anna, kes on teinud näitusekujundusi, tunneb teisi värve esile tõstva halli omadusi suurepäraselt. Näitusel „Käeulatuses“ aga toimib kõik vastupidi: seesama, muid värve toetama määratud hall pistab need nahka, kammertoonistab ja haarab endasse. Kuni teatud nurga alt vaadatuna löövad nii
maalide kui ka nende alusmaterjaliks oleva alumiiniumplaadi hallid toonid särama nagu hoolikalt puhastatud hõbe.