Õistaim

Õistaimede järsk ja seletamatu levik kriidiajastul on evolutsiooni üks suurimaid katkestusi. Lühikese ajaga kujunesid uued tolmlemisviisid, viljad ja seemned, mis muutsid kogu planeedi toiduahelat ning käivitasid putukate, lindude ja imetajate kiire mitmekesistumise. See ei olnud aeglane areng, vaid plahvatuslik hüpe, mille käigus varasem toimimisloogika lakkas.

Mari Männa skulpturaalsed vormid viitavad seisunditele, kus elu on alles koondumas ning otsib endale kuju ja kestmist. Õistaimede ilmumine ei tähendanud valmisolekut, vaid haavatavust: uued vormid pidid ellu jääma katse, eksituse ja pideva kohanemise kaudu keskkonnas, mis oli samal ajal viljakas ja vaenulik.

See kogemus haakub ka Eesti saarte ajalooga, kus elu on kujunenud korduvate katkestuste, vägivalla ja sunnitud kohanemiste kaudu. Õistaimede evolutsioon avab kestmisvõime kui suutlikkuse püsida ebakindluses. Nagu saarte elukogemus, ei tähista ka siin kestmine stabiilsust, vaid visadust, võimet jääda alles ka siis, kui maailm on korduvalt ümber kirjutatud.