(Taas)vahendus

Marli, mee, glütseriini ja kummiaraabiku kooslused ripuvad ruumis nagu lahtised nahad või mähised. Need nihutavad arusaama graafikast tavapärase trükipinnana ruumi, kus keskseks saab protsess. Pind kuivab, tilgub ja kivistub, reageerides ajale, gravitatsioonile ja puudutusele. Nii kujuneb matriitsist mitte aluspind, vaid elav olukord – seisund, kus vorm sünnib aegamisi ja jääb alati veidi pooleli.

Eriksoni loomingus on olulisel kohal hooletöö. Materjalidega tuleb olla tähelepanelikus suhtes: jälgida, oodata ja sekkuda täpselt nii palju kui vaja. Kui midagi jäetakse tegemata, jääb pind tühjaks; kui sekkumine on liiga jõuline, kaob aine oma agentsus. Kummiaraabik, mida traditsiooniliselt kasutatakse graafikas abivahendina, muutub siin teose aktiivseks osaliseks – aineks, mis seob, praguneb ja talletab kontakti.

Teosed ei allu kunstniku täielikule kontrollile. Marli ja kummiaraabiku stalaktiidid kujunevad aine enda rütmis, vastates ajale ja puudutusele. Oluline ei ole valmis vorm, vaid jälg, mis tekib kokkupuute kaudu. Nii sünnib teos, mis laseb kogeda muutumist ennast.