Nägemine kivide kaudu

Eriksoni loomingus nihkub graafika kujutise juurest materiaalse kontakti küsimuseks. Oluline ei ole see, mida kujutatakse, vaid mis juhtub pinnaga, kui kujutis taandub ja alles jääb jälg. Kummiaraabik käitub tema töödes kehalise ainena: efemeerse ja tsüklilisena, hüdreerudes ja kuivades, sidudes ja pragunedes. Kivil moodustab see kaitsva kihi, mis samal ajal katab, säilitab ja mäletab. Erikson töötab viskoossuse ja tahenemisega, luues kummiaraabikust ja kivist uusi kehi ning trükipindu, kus piimvaik täidab tühimiku ja aitab haaval armistuda.

Eriksoni kivistumismotiiv on poliitiline ja kehaline. Pärimuslikud kohanimed, nagu Neitsikivi, Liukivi ja Titekivi, avavad kivi kui mälutehnoloogia: keha ei kao, vaid muutub pinnaks, mis säilitab kontakti jälje. Naise kivistumine ei tähenda siin karistust, vaid kaitset ja väe alleshoidmist. Kivi ei ole jäik ega suletud, vaid poorselt absorbeeriv – pind, mis võtab vastu keha soojust, niiskust ja survet ning mäletab neid ka pärast kontakti lõppu.

Nii väljendub viljakus Eriksoni loomingus säilitamise, hoole ja aeglase vastupanuna. Arm ei ole paranemise lõpp-punkt, vaid edasikestmise tehnika – võimalus jääda vastuvõtlikuks ja kestma ka siis, kui vorm ei sulgu täielikult.