Matriits

Maria Erikson käsitleb maastikku kui matriitsi: lõhe on aktiivne pind, mis võtab vastu surve, hoiab soojust ja talletab kontakti. Keha ei poseeri, vaid otsib hetkeks sulandumist geoloogilisse haava, justkui kaitset ja kuuluvust. Figuuri kadudes jääb alles tühimik, pragu, mis näib alles hiljuti asustatud. Nii nihkub tähelepanu kujutiselt jäljele: narratiivsuse ja figuuri asemel on on oluline kokkupuude, mille kaudu vorm ajutiselt tekkis.

Teos kõlab kokku Ana Mendieta kehajälgede ja maastikku sulanduvate siluettidega, kus kohalolu on korraga nähtav ja kadunud. Eriksoni jaoks ei tähenda kivistumine lõppu, vaid aeglustumist. Kivistumine, mis Eriksoni töödes korduvalt esile kerkib, ei ole tardumine ega surm. Vastupidi – kivi toimib mälu kandjana. See mõtestab ümber ka Põhja-Euroopa ja Põhjala müüte naistest, kes põgenevad mägedesse kaitset otsima ja tarduvad kivideks mitte karistuse, vaid kaitse ja säilitamise vormina.