Seal oli üks hobune, ta oli umbes selline

Hobune on kujutavas kunstis figureerinud alates selle algusest koopaseinal umbes 40 000 aastat tagasi. Enne kodustamist 5000 aastat tagasi oli hobune oluline saakloom. Hiljem kasutasid paikseks jäänud inimesed teda töö- ja transpordivahendina. Hobuse sümbolväärtus on läbi aegade püsinud kõrgena: ta oli, on ja jääb jõukuse, vabaduse ja võimu sümboliks – hobuvankrist hobujõududeni. 

Erik Hõimu perekond on mitu põlvkonda tegelenud ratsutamisega. Isaliini pidi liikuv hobi ei jäänud Erikule külge, aga andis vahetu kogemuse selle suure ja võimsa loomaga ringi käimisest. Looma sa ära ei räägi, ta vaatab sulle otse silma sisse ja näeb sind läbi. Kui sa teda just üle ei kavalda, aukartusest hoolimata julget nägu pähe ei tee. Julgus ja tugevus on olulised omadused, kuid samuti on seda näiteks tundlikkus ja taiplikkus. 

Triangulatsioon tähendab uurimistöös vähemalt kolme allika kasutamist. Siin on meil hobusesuuruseks suurendatud foto plastikust mänguasjast, kolm tinglikku, kompiva käega tehtud joonistust kiduratest ratsahobustest ja papjeemašee tehnikas loodud varss, longus kõrvade tagused veel märjad, kes justkui tudiseb suurema hobuse pilgu ees. Kui meil oleks hobuse olemuse hindamiseks ainult Hõimu esitatud materjalid, siis milliste järeldusteni jõuaksime? Mida sümboliseeriks hobune siis? Mida me üldse hobustest teame?