Tamara Luuk
Korduvate mustrite küllus ja kasinus
On igati loomulik, et Mari Kurismaa ja Sirja-Liisa Eelma leidsid teineteises näituseväljapaneku partneri. Nad mõlemad kasutavad kujundi korduvust sellele pildi aktiivset tausta või tööd tervikuna juhtivat rütmimustrit ehitades, neid mõlemat võlub idamaise sisevaatluse ja maailmaga üksolemise võimalus. Nende pildimaailmad on inimtühjad, aga ei välista kedagi. Nii Mari kui ka Sirja-Liisa värvivalikud on läbimõeldult rafineeritud ja nüansipeened: ühel õrn, tundlike gradatsioonidega valdavalt roosa ja pastelne rohekas-hall, teisel jõuline, pigem külm ja küllastunud roheline.
Nii Sirja-Liisa kui ka Mari tööd näivad veatud, need on esteetiliselt nauditavad ja tunduvad täiuslikud ning tähenduslikud. Mustreid kordavast, vaevanõudvast käsitööst on mõlema rõõmsal valikul saanud õnnis ja andunud pühendumine.
Sirja-Liisa: „Kujundi rütmiline kordus hoiab maaliprotsessi töös. Tunneta, pinguta, siruta ja lõdvesta lihaseid, liiguta värvainet mööda lõuendi pinda. Jälgi pintsli libisemist, selle pehmet ja täpset puudutust. Korda naudingut pakkuvat liigutust …“;[1] Mari: „Mustrite korduvuses on midagi hüpnootilist, see tundub olevat üks rohtunud tee lummuste ja tähenduste maailma.“
Nende tööde läbimõeldud struktuuri ja matemaatilise valemi, šabloonist toetatud mustrirütmi või arvutiprogrammi automatismi võimalikud võrdlused kaotavad tähtsuse niipea, kui inimkäe vaevumärgatavale jäljele lisandub astendatud värvitoonidest sündiv valgus. Maril pilti püütud, Sirja-Liisal näituseruumiga suhtestuv. Sirja-Liisa: „… olen kasutanud siin osaliselt hõbe- ja kuldpigmenti, mis peaks toimima peegeldajana. Ma küll lootsin, aga ei teadnud, kas see toimib, alles nüüd näen, et aknast langev valgus paneb pildid tööle.“
Põgus tagasivaade Mari Kurismaa ja Sirja-Liisa Eelma kunstiloomingu algusaastatele kätkeb analoogiaid, mis vastavalt 1970. aastate lõpus ja 1990. aastate teisel poolel avaldusid paratamatult erineval taustal. Nii Mari kui ka Sirja-Liisa külastasid noorena Tõnis Vindi koduateljeed ja osalesid sealsetel kogunemistel. Tõnis Vindi isiksuse ja maailmavaate mõju võib täheldada mõlema loomingu sensuaalses, piiratud pildielementide äärmises korrastatuses ja absoluutses vägivallatuses.
Mari maalide ajatud ruumid ja arhitektuuri- ning interjöörilahendused sukelduvad eri ajastute, art nouveau ja eriti jaapanipärase art deco loodust ja ornamenti stiliseerivasse modernismi, neis on kokkuviivat, mitte vastanduvat distantsi.
Mari: „Olen proovinud maalida abstraktselt ja ekspressiivselt, see oli kohutav.“
Seitsmekümnendate lõppu, kaheksakümnendate algusesse langev huvi Dalibor Vesely Kesk-Euroopa ülikoolis peetud loengute vastu pidi Tõnis Vindi pool kuuldu-nähtu toel üksjagu võimenduma. Nii peegeldab Mari 1994. aastal kaitstud magistritöö „Looming ja avatud reaalsus. Seosed sürrealismi ja taoismiga“[2] veel hiljemgi Vesely vahendamist ootavate varjatud maailmade teooriat, mida too arendas oma ruumi kommunikatiivsust käsitlevais loenguis. „Pigem varjatud sidemete ilmutamisest kui vabast leiutamisest“ lähtub Mari Kurismaa looming tänaseni.
Sirja-Liisa näituste loetelust leiame väljapaneku „Visual ahimsa“ („Visuaalne vägivallatus“, 2004), „Korduvate mustritega“ mõnda aega paralleelselt kulgevas videoinstallatsioonis „Postkaart viies pildis“ Hop galeriis ütleb ta eneseiroonilise otsekohesusega: „Jah, olen nõrganärviline, oma nahka hoidev (väike)kodanlane … Sulgeksin end meelsasti mugavasse, siidi, sameti ja villatupsudega vooderdatud pesakesse, kus peenemate parfüümidega lõhnastatult loeksin luulet ja palvetaksin lootuses, et mind rahule jäetaks ning et see häirimatu õndsus igavesti kestaks.“ Kunstiteadlane Elnara Taidre nimetab Sirja-Liisa Eelma maaliseeriaid „vaikseks vastupanuks devalveerunud kujutise pealetungile“. Igati tabav võrdlus.[3]
Siiski leidub Mari Kurismaa ja Sirja-Liisa Eelma varastes loominguperioodides ka rahutumaid ja radikaalsemaid eksperimente. Tähelepanuväärne omaette peatükk on mõlema katsetused keele materiaalsusega, visuaalse ja verbaalse väljenduse ühitamise püüded. Karin Laansoo 2000. alguses kirjutatud uurimus Mari Kurismaa 1970. lõpu, 1980. aastate töödest[4] toob välja nende seosed sürrealismi, häppeningi, nn verbaalse häppeningi, protsessikunsti, kohati ka kontseptualismiga. Sirja-Liisa on harrastanud pigem keele- ja kujundimängudest lähtuvat visuaalset esteetikat laadis „A on veider kolmnurk kriipsuga, pii on 3,14 ja tibude piiksumine“, näituse- ja projektipealkirjad nagu „Lõike lahkajad“, „Õ><Ö“, „Igapäevane leksika“ on selles mõttes kõnekad. Ühiste väljapanekute kohta kunstniku ja moedisaini strateegi Otto von Buschiga (2004–2006) ütleb ta: „Otto vedas sotsiaaliat, mina esteetikat koos „punkamisega“.“ Sama perioodi iseloomustamiseks ütleb ta veel: „Meenub mina 15–16 aastat tagasi, kui ma ei näinud mingit mõtet maale juurde toota. Oli tahtmine kõik põlema panna … mind kui maalikunstnikku päästis rõhuasetus protsessile ja praktikale.“[5]
Mari kunstitegemise vahekord sõnaga on olnud ja on siiani vanamoodsalt umbusaldav. Oma varaseid katsetusi iseloomustab ta kui „laialivalguvat eksperimenteerimisperioodi täis tihedat mõttetööd ja vaieldavaid tulemusi“, täpsustades hiljem, et „kõik olulised asjad on nähtamatud. Pildid peavad sisaldama midagi sõnulseletamatut“. Sõnatundlik Sirja-Liisa on avatud ja usaldab nii filosoofilisi teooriaid kui ka kirjanduslikku kujundlikkust, öeldes: „Seisan maastikul, pimendav side silmile seotud, ühe jalaga Ida-Aasia ja teisega euroopaliku mõtteviisi territooriumil. Samastamata end lõplikult ühegagi neist. Usun ja kahtlen … Prantsuse filosoof, klassikalise hellenistliku taustaga sinoloog François Jullien on üks neist, kes hoiab mul käest ja suunab sel teekonnal. Kuni tuleb uus teejuht. Uus paadimees, kes viib üle.“
Mari meelistegevus on „mentaalne kolamine erinevate ajastute ruumides“, Sirja-Liisa aga laseb end juhtida aja kulgemisele orienteeritud video- ja filmikunstil, luulel ja filosoofial.
Töötades ja luues näivad mõlemad, nii Mari kui ka Sirja-Liisa oma kõhklusi vaigistavat ja küsimustele vastuseid leidvat valdavalt „protsessi ja praktikat“ usaldades. Just nii, nagu Sirja-Liisa seda ülalpool kirjeldas.
Mari Kurismaa see maaliväljapanek on tema esimene näitus pärast pikka pausi, sest Mari on ameti poolest sisearhitekt ja kujundaja, kes juba keskkooliajast peale on õppinud kujutavat kunsti. Huvi ja kogemus viis ta aktiivsele osalemisele 1980. ja 1990. aastate kunstielus, tuues endaga kaasa nii tuntust kui ka tunnustatust. Seejärel, ja nüüdseks juba üle kahe aastakümne, on ta taas tegutsenud kunstiülikoolis omandatud alal, sisearhitektina. Õigupoolest on need kaks pühendumust käinud käsikäes teineteist mõjutades, vaheldumisi äramärkimist leides, teine teisele aeg-ajalt hõlpu andes.
Esimese suure maali tegi Mari Kurismaa 1983. aastal niidi abil perspektiivi vedades, viimase isikunäituse aastal 1999. Sel ajal, kui ta taas sisearhitektina tegutsema hakkas, omandas ta ka vahepeal jõudsalt arenenud professionaalse tarkvara ja harjus kasutama spetsiaalseid arvutiprogramme. Kujutava kunstnikuna toob ta neist saadud kogemuse oma piltide mustrikirjadesse ja rakendab seda … irratsionaalse ruumilumma loomiseks. Seesama lumm püsib ka nüüdsetes maalides, nii erinevais tema 1980. aastate jõulistest maastikuvaikeludest. Mari: „Sisearhitektina on mind eriti paelunud ajaloolised interjöörid. See korraga kahes ajas toimetamine on tekitanud kummalise tajunihke ja õrna võimaluse hetketi kuhugi aegade vahele piiluda. Nüüd uuesti maali poole pöördudes tahaks proovida selles kogemuses edasi kaevata.“
Mari Kurismaa kunstnikuna tegutsemise aeg on erinev, kuid paralleel meie 1960.–1970. aastate arhitektide ja disaineritega, kes revolutsioneerisid arusaamu (maali)kunsti loomisest ja mõistmisest, on kiire tulema. Ometi leiab Johannes Saar ka rahunenud kaheksakümnendate ja uutmoodi rahutute üheksakümnendate kontekstis võimaluse väita: „Seepärast võib Kurismaas näha silda renessansi meistrite ja küberkultuuri vahel – ta visandab kõigile arusaadavate vahenditega avastamata võimaluste maad“.[6]
Sirja-Liisa jaoks on maalist saanud ainuke, suurt osa tema vaimujõust nõudev ja seda vastu andev, aeg-ajalt esseistikat, muusikat, fotot ja videot kaasav maailma, kunsti ja iseenda armastamise viis. Kirjanikud, filosoofid, luuletajad ja lapsepõlvemälestused sillutavad tema piltide tausta ja valmimisprotsessi kulgu.
Sirja-Liisa: „Mina, kunstnik, mina, maalikunstnik. Jah, olen üles kasvanud teadmisega, et kunst on maalikunst, olen üles kasvanud männimetsa ääres ja tärpentinihõngus. … Me ei saa kunagi päriselt teada, mida tunneb teine inimene. Parim ühisolu vorm on jagamine. Saame jagada aega, ruumi, mõtteid, erinevaid tegevusi, sööki ja jooki. Leivapätsi saab jagada, kui on keegi, kes selle vastu võtab. Nii on vastuvõtmise akt vähemalt sama oluline kui andmise oma. Ilma üheta poleks teist ja nende vahel toimub pidev üleminek. Sarnaselt on maali kogemisega. Maal tahab end näidata ja saab õnnelikuks siis, kui tal on vaataja, kogeja, vastuvõtja. Sa vaatad teda ja maal vaatab sind vastu.“
Sirja-Liisa maalide rütmiliselt arenevate kujundiväljade koostisosad on rohkem märgid kui objektid: ühtaegu lootost, lehvikut, sulge või tiiba, ust või peeglit meenutavad, mitmetist tõlgendust võimaldavad ja poeetilist paralleeli kätkevad. Tagasihoidlik viide argisele, peaaegu mittemiskile avaldus tema praegusele näitusele eelnenud väljapanekute pealkirjades „Ei ole midagi“, „Tühjenev tähendusväli“, „Tühi-tähi“ – neil näitustel eksponeeritud tööd alustasid siiani kestvat järjekindlat keskendumist detaili tähendust kaotavale kordusele. Vasakult paremale ja ülevalt alla lõuendit täitva käeliigutuse automatism, selle kerge, vaevumärgatav konarlikkus kuulub asja juurde.
Sirja-Liisa: „Hingamise rütmist, käe värinast tingitud mustri kohatine ebaühtlus ja vead reedavad neid loonud masina inimlikku päritolu. Kogu sooritusele kulunud aeg salvestub maalides, mis muutuvad seeläbi justkui aja akupankadeks.“ Tõepoolest: peaaegu nähtamatu vibratsioon Sirja-Liisa piltidel paneb õhu tasa liikuma, andes märku ajast ja selle möödumist mõõtvast rütmist.
„See näitus on omamoodi laboratoorne katse, pihitool ja sahtlisse kirjutatud märkmed,“ ütleb Sirja-Liisa „Korduvate mustrite“ näitusel eksponeeritud maalisarja kohta. „Loobusin valmis mõeldud kontseptsioonist ja enne maalima asumist langetatud otsustest … ning sukeldusin otse alateadlike kujundite ja vabade assotsiatsioonide keskele. Seekord järgneb analüüs maalitööle, reisikiri kirjutatakse alles naastes.“6
„Korduvad mustrid“ ei ole just kõige veatum tervik. Arvukate ateljeesse jäänud maalide hulgast võinuks Sirja-Liisa valida harmooniliselt lahti rulluvaid vaevumärgatavatele nüanssidele üles ehitatud täiuslikke pildiridasid. Ühtlast ja sujuvat voolamist nagu tahtlikult eirates vastab ta see-eest empaatiliselt ja täpselt Mari Kurismaa taasavastatud maalimise mõnule, mis ei küsi ühtlusest ega järjepidevusest. Tulemus on saanud mõneti ootamatu, sest mõlemad kunstnikud näivad hõiskavat nii, nagu süda lustib ja hing igatseb. Hedonistlikult askeetliku meetodi loogikat osatades näitavad nad, millise võrratu naudingu allikaks see võib saada.
[1] Tekstis tsiteeritud kunstnike poolt väljaöeldu pärineb nende märkmetest ja vestlustest kuraatoriga
[2] Tallinna Kunstiülikool. Mari Kurismaa väitekiri kunstimagistri kraadi taotlemiseks.
[3] Sirp, 23. oktoober 2015.
[4] Karin Laansoo. Keele materiaalsus. Varased eksperimendid verbaalse keelega Mari Kurismaa loomingus. Vt https://ktu.artun.ee/articles/2004_1/laansoo_075-106.pdf Valdav osa kõnealustest töödest asub praegu Rudgersi ülikooli Zimmerli kunstimuuseumi Nancy ja Norton Dodge’i kogus.
[5] Anti Saare ja Sirja-Liisa Eelma vestlus 10. novembril 2017 Tartu Kunstimajas. Vt https://www.youtube.com/watch?v=sSK5k_Y6toct
[6] Johannes Saar. Metafüüsikast füüsikasse. Postimees, 26. juuli 1996.