Nartsuke I–IV

Nartsuke I

Võõrad käed asetasid ta ema rinnale. „Piimapaki suurune,“ mõtles naine imikut nähes. Laps lamas ta kehal vaikselt ja liikumatult, tundmatuna maailmale ja iseendalegi. Sünnitanu, kellele meenus miski hoolimatult maasse valatu, puhkes hämmastusest ja meelehärmist nutma.

„Miks te andsite ta mulle surnuna? Mul pole seda vaja,“ ütles naine solvumisega hääles ja üritas tillukest keha nagu kõrvalist asja eemale lükata. Tema liigutus pani enneaegselt sündinu võpatama ja võõrast õhku piinarikkalt sisse hingates jäi ta elama. Nagu kõik. Kopse pingutusega tööle sundides püüdis ta leida rinda, kuiva suuga puudutas haiglariidega kaetud ema ihu, ja tunnetanud takistust nagu piiri, karjus hirmust ning äkilisest üksindusest.

Nartsuke II

Teda toodi ja jäeti. Ta seisis kitsa ruumi lõpus ühesugusest mööblist koosnevate ridade vahel ja vaatas aknast välja. Läbi klaasi ja omaenese pisarate nägi ta hoovi. Üsna väikesel, piiratud territooriumil mängisid teised lapsed. Nende kehade laialivalguvad piirjooned liikusid üksiti ja katkematult hallis hommikuvalguses. Ähmasest rahutusest ajendatuna, ebakorrapäraselt kohti vahetades, kord kokku tõmbudes, siis jälle eemale tõukudes koondusid nad perioodiliselt gruppidesse, mis püsisid lühikest aega ja lagunesid taas eraldatud, eesmärgipäratult liikuvateks osadeks. Nii kordus ikka ja jälle, aga mitte kunagi ühtmoodi. „Nagu kuivanud lehed tuules,“ mõtles ta ja kurvastas aknataguse elu pidetuse ning aina suureneva tühjusetunde üle iseendas.

„Mida sa siin üksi teed, mis? Teised on kõik ammu väljas,“ kostis hääl tema kohal. Kellegi käsi kiskus teda kapuutsi pidi väljapääsu poole.

„Ära tee. Ma suren seal ära,“ ütles ta haleda häälega.

„Mis jutt see on? Sured ära? Lollus! Vaata aknast välja, näed, kuidas kõik lõbutsevad. Marss hoovi!“

„Mul on juba hing kurgus,“ sosistas ta ja püüdis uuesti nutma hakata.

„Nonii. Hakkad jälle pihta! Eile sai ju selgelt öeldud, et nüüd on kõik. Sinu ema käis ja puha. Tahad ikka oma kaltsu! Sind küll! Olgu siis, ainult ära töina. Täna veel luban, aga kui veel näen, siis viskan minema! Lippa nüüd, kus ta sul ongi, ja pühi tatt ära!“

Kuulmata sõnu, taipas ta nende mõtet ja jooksis oma kapi juurde. Sealt, pimedast nurgast koukis ta välja väikese riidetüki, kulunud nartsukese, mis oli ema särgist alles jäänud. Aeg oli selle viledaks ja värvituks muutnud. Ta surus riide vastu pisaraist märga nägu ja hingas sisse lõhnu, mis meenutasid kodu, ema, ema keha ja rinnapiima. Tasapisi rahunenuna läks ta õue.

Nartsuke III

Mängus oli ühtviisi ebaselge, kuidas ja millal tegutseda tuleb. Seepärast, alustanud huupi, jätkas enamik nagu kõik teisedki. „Pea, jalg, pea, jalg …“ kordas ta joostes, meelelahutusest krampliku teadvusega, iseennast mängu käras kuulmata. Hirmust peatuda jätkas ta ettearvamatute sõnade välja hõikamist. Järsku lakkas juhuslik liikumine ja lapsed kogunesid vaikides ringi, mille keskele oli jäänud üks neist. Kas mängimise pingest või füüsilisest nõtrusest polnud ta oma keha vajadusi märganud ja oli ennast märjaks teinud. Nüüd, silmitsedes tumedat plekki oma pükstel, tundis ta end alasti ja üksikuna. Kõnelemise annet polnud talle antud ja sõnadega ta ennast kaitsta ei osanud. Nägu pihkudesse peites heitis ta kõhuli maha, püüdes nii varjata oma kogemata häbi. Ülejäänud seisid tema ümber ja jälgisid ühetaoliselt väljasirutatud keha. Niisama, nalja pärast, asetas keegi ümbritsevaist oma jala võidukalt ta peale.

„Nii on õige, paras talle, ise on süüdi!“ kinnitas hääl väljastpoolt. Saanud julgustust, astus tallaja maaslamajale mõlema jalaga otsa ja üle tema teisele poole. Pealtvaatajate senimaani liikumatu ring võpatas ja koondus samm-sammult tihedaks massiks. Iseeneslikult järjekorda pidades astusid  nad ükshaaval üle allaheidetu omamoodi piiriks kehastunud kogu.

Nartsuke IV

Tema oli viimane. Teisel pool seisid nemad, muud, kes vaatasid teda nõudliku ootusega. Ta heitis pilgu lamajale ja mõistis, et peab tegema mõne sammu, asetama jala tema seljale ja astuma üle tema sinnapoole, kus seisid kõik teised. „Lamab nagu miskisugune tara,“ ütles ta, jooksis oma kapikese juurde ja nuhutas pikalt nartsukest. Ujedusest üle saanuna, pobises ta midagi endamisi ja suundus keksides tagasi, nende manu, kes olid vahepeal laiali läinud ning jooksid ja mängisid nagu enne. Ainult häbistatu lamas endiselt maas. Astunud ligi, võttis ta hoogu ja hüppas kergelt temast üle, seejärel mänguga liituma kiirustades. Innukaist liigutustest tuult võtnud, lehvis unustatud nartsuke tema peos nagu väiksemat sorti lipp.