Kiri T-le (eessõna asemel)

Armas T!

Me rõõmustasime südamest, kui saime teada Su ootamatust sõidust Pariisi. Sa hakkad kindlasti vastu vaidlema, mina aga olen veendunud, et keskkonnavahetus ja väike ülesraputus teevad Sulle ainult head. Eriti suurepärasena näib mulle siit, Tartu mandunud pooltalvest vaadatuna keskkonnavahetus: Pariisi kevad, Palais Royali aiad, õitsvad magnooliad ja Sina, kes Sa mõnuga naudid nende hõrku lõhna. Nii et kui naased, loodame Sind näha hingelt värskena, pea püsti.

Muide, õitest ja õitsemisest.

„Sirel“ ilmutas ennast. Kuidagi ühtäkki ja korraga. Ootamatult selgelt, sidusalt ja kategooriliselt lõpetatud kujul, ning mina käin juba mitmendat päeva ringi nagu oleksin puuga pähe saanud. Meenutan meie jutuajamisi, kui hea ja hädavajalik oleks teha üks kerge, kammerlik, lihtne ja lohutav näitus. Kui oluline oleks panna selle abil kõlama selgelt jaatav, tuntud vastuolusid lepitav kujundlikkus. Loen praegugi oma märkmetest: „… vaatamata kõigele, hoolimata kõigest, isegi tervemõistuslikkusest, saagu sest ilus, vaikne, kirgas ja usalduslik väljapanek kevadises Tallinnas. Selleks on kõik antud. Kõik on olemas. Just niisugune vastuseis on praegu vajalikum …“

Tõepoolest, nii kunstnikud, nende tööd kui ka näituseruum kõlavad kaunilt kokku. Tasane, tõsine laul, mehelik, puhtuseni range Wiiralti skulptuuri ilu.

Kõigi nende daaliate, astrite, sirelite taustal avaneb Kristjan Teder tervikliku, täisverelise ja klaarina, oma taasleitud naiivsuses otsekui ingel, kes rõõmustab, mitte ei kannata eluga ühes. See avastus on paljut väärt.

Jass Kaselaane „Inimese pea“ mõjub kui omalaadse katalüsaatorina toimiv mass, irooniline vastuargument, et vältida võltsi paatost.

Kokkuvõttes pidi koos minu sekkumisega välja tulema mitmesuunaline ja -mõtteline, tingimata soosiv, lähemal vaatlusel isegi kaunis inimese kujutis. Aga tuli midagi muud. See, mis ilmutas „Sireli“ kaudu, painutas mind looka ja litsus maadligi, oli võõras ja tume.

Teades, kui väga Sa sellest projektist hoolid, kirjutan ma neid sõnu raske südamega.

Hea T, ma ei saanud hakkama. Mul on väga kahju, aga seekord ei piisanud minu soovist ega ka oskustest. Ma ei leidnud endas lootuse jõudu, et esitada seda varblase laulukest, öelda soe ja lohutav sõna. Ei aidanud mind näituseks kokku kogutud suurepärased tööd ega ka „Sirel“. Nagu anti-Midasel muutus kõik, mida puudutasin, tooreks ja külmaks saviks. Vaatan enda ümber, meie kõigi peale, selle peale, mida me teeme ja räägime, selle peale, mis toimub, ja isegi oma kasvueas poja silmadesse vaadates näen, et kuigi igaüks meist võib väärida kaastunnet ja armastust, väärime me massina, hulgana vaid unustust ja hukku. Me oleme loonud mõrvarite ja kannibalide tsivilisatsiooni. Maailm on kurja käes ja pole selles mingit lootust.

Anna andeks, T, poleks tahtnud lõpetada seda kirja niiviisi pöördumatult ja järsult.

Aga olgu nagu on, sest veelgi rohkem on tulemas. Jõua kiiremini tagasi. Räägitakse, et siingi on varsti kevad.

Ikka seesama

J