Kuraatorite sissejuhatus

T-särk on odav, hügieeniline ja mugav rõivaese, mida kantakse kultuuritaustast, soost, etnilisest kuuluvusest ja sissetulekust olenemata. Seda võib kanda tööl või kodus, trennis või pidulikul vastuvõtul. See kõnekas ese kannab endas viiteid moderniseerunud ühiskonna põhilistele omadustele: industrialiseerimine, demokratiseerumine, privaatsuse ja avalikkuse segunemine, linnastumine, standardiseerumine, popp- ja massikultuur, klassiühiskonna taandumine, üleilmastumine ja koloniseerimine, patriarhaadi hääbumine.

Esialgu aluspesuna kasutatud särk muutus 20. sajandil üheks enim kantud moeesemeks, olles inimeste ja ettevõtete poliitiliste, individuaalsete ning kaubanduslike sõnumite väljendamise odav ja lihtne vahend. Igal aastal müüakse maailmas umbes kaks miljardit uut T-särki. Sellele lisaks müüakse ja annetatakse rahvusvaheliste taaskasutusturgude kaudu veel tohutu hulk teisele või lausa kolmandale-neljandale ringile minevaid särke. Kultuuriliste ja sootunnusteta T-särk on kõigile vabalt kättesaadav, mistõttu võib seda pidada üheks kõige demokraatlikumaks rõivaesemeks.

Tekstiilide ja rõivaste üleilmne turg on mitu sajandit vana. Näiteks juba 15. sajandil levisid eri kontinentidel India eksootiliste mustritega tekstiilid, mida võis leida miljonitest kodudest. Tekstiilivaldkonnas toimus 19. sajandil suur murrang tööstusliku õmblusmasina leiutamise ja Ameerika puuvillakorjanduste laienemise tõttu. Ühetaolised rõivad levisid nüüd üle maailma kiiremini kui kunagi varem. Tänapäevane T-särk hakkas argirõivana plahvatuslikult levima Teise maailmasõja järel USA-s. T-särk oli sõduri vormirõiva aluspesu, kuid Vaikse ookeani palavas kliimas käisid Ameerika sõdurid sageli vaid T-särgi väel. Sõjast naasnud veteranide massid jätkasid mugava särgi avalikult kandmist ka kodumaal ning nii saigi endisest alussärgist argirõivas. Umbes samal ajal hakkas T-särk levima koolinoorte seas, kes said selle koolist spordirõivana.

T-särk oli läänes 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses saavutanud keskse koha vastupanuliikumises. Sõjavastased, naisõiguslased, keskkonnaaktivistid ja paljud teised liikumised kasutasid T-särgi kommunikatiivset võimet oskuslikult ära enda tagaplaanile sunnitud häälte maksmapanekuks. Endisest alusrõivast sai sotsiaalsel võitlusväljal valjuhääldi, avaliku ruumi lahutamatu osa. T-särk pakkus oma lihtsuses võimalust seda kergesti omandada ja kriitilise sõnumiga varustada, sellest sai protesti- ja vastupanukultuuri lahutamatu osa.

Eestis ringlesid peamiselt trikotaažitootmiskoondise Marat T-särgid. Need olid tõupuhta T-särgi sarnased, kuid mitte päris sama lõikega ning muidugi teistsugusest materjalist. Näiteks õpilasmalevale või suuremate ürituste-pidustuste tarbeks valmistati Maratis eritiraaže. Nendele särkidele maaliti ka ise kujutisi, kaheksakümnendate lõpul tehti läänelike kujutistega piraatsärke siiditrükitehnikas. Kuigi samuti mitte päris T-särgi lõikega, on ehedaimad poliitilised ise valmistatud särgid 1987. aastal tudengite tehtud, millel sõnum fosforiidi kaevandamise vastu. Läänelike särkide tulv saabus Eestisse pärast iseseisvuse taastamist, piiride avanemist ja nn Rootsi abiga.

Esialgu hipide populariseeritud sidumise ja värvimise teel valmistatud nn happesärkidest on nüüdseks saanud sisutühi kirev nänn, mida müüakse turistidele pudipoodides kogu maailmas. Samamoodi on T-särkidel massidesse läinud ja esialgsest kontekstist täielikult võõrandunud üpris radikaalseid kujutisi. Parim näide on kogu maailmas tuntud, juba oma eluajal pehmelt öeldes vastuolulise tegelase, Argentina-Kuuba revolutsionääri Che Guevara portree.

Masstootmine ja sellega kaasnev liigtarbimine toovad kaasa süngema poole, mida T-särki kandes meeles pidada. Igal aastal kulub nende kahe miljardi särgi tootmiseks ligikaudu 5,4 triljonit liitrit vett. Võrdluseks: Ülemiste järve veest saaksime T-särke valmistada viis aastat. Ainuüksi aastatel 2009–2014 suurenes T-särkide tootmine maailmas 24%. Kui silmas pidada, et veepuuduses elab maailmas praegu umbes kaks ja pool miljardit inimest ja ekspluateeritud lapstööjõu abil on ainuüksi sel aastal tehtud 247 miljonit tundi tööd, ei tundu üks valge T-särk enam kuigi demokraatlik, puhas ega vaba.

Viimase kahe kümnendi jooksul on ka taaskasutatud rõivaste rahvusvaheline turg plahvatuslikult kasvanud. Selle tõttu on mitu Lõuna-Aafrika ja Aasia riiki kasutatud rõivaste importimise ka peatanud. Aafrika kohalikud tootjad ja kauplejad ei suuda lihtsalt Euroopast konteinerites saabunud odavate teise ringi rõivastega konkureerida. Teiseks, rahvusvaheline rõivaturg tekitab kohalike inimeste seas arusaama nagu oleksid nad glamuurse tarbimisvälja osa, kuid tegelikult jõuavad nendeni vaid moest väljas kaltsud ja arenenud maailma ülejäägid.

Eelnev muidugi ei muuda kõike head, mida T-särk maailmale on andnud. Nännitootjate kõrval leidub ka praegu hulganisti aktiviste, disainereid, rühmitusi ja kunstnikke, kes valmistavad ning müüvad T-särke üllaste ja heategevuslike eesmärkide nimel, otsivad vähem mürgiseid ning jätkusuutlikke viise nende loomiseks ja kasutavad seda taktikaliselt oma sõnumi levitamiseks.

Hoolimata välisest lihtsusest on T-särk hoopis salakavalalt keerukas. Selle tähtsus, ülesanne ja tähendusvarjund olenevad suuresti vaatlemise kontekstist. Näituse „Sada särki seljas“ eesmärk ei ole anda ülevaade T-särgi saamis- ja arenguloost. Teiste teadurite ja koguhoidjate valikutele tuginedes ning meie mõne lisandusega vaatleme T-särki kui materiaalkultuuri objekti ja selle ilminguid peamiselt Eestis. Näitusel on väljas eksemplarid, mille kohta võiks öelda, et muuseumikogusse võtmise aktiga on need kord juba ajalooliselt väärtuslikuks tunnistatud ja on huvitav on näha, kuidas valitud särkide najal joonistuvad vihjamisi välja Eesti lähimineviku olulised küsimused ja areng. Näeme näiteks T-särki kui läänelikku tarbeobjekti hilisnõukogude ja varajase taasiseseisvuse ajal, poliitilise sõnumiga ise valmistatud ja erakondade kampaaniasärke, disainerisärke ja kunstiteoseid, aga ka murdosa maailma matvast mahakantud T-särkide tulvast.