Corina L. Apostol

Kuraatori eessõna

Mis siis, kui suur osa sellest, mida arvasime endise Nõukogude Liidu igapäevaelust ja kultuurist teadvat, pööratakse pea peale lugudega provokatiivsest kodeeritud keelest, utopistlikust autonoomsest oblastist ja Nõukogude Liitu emigreerunud näitlejast, kelle elulugu eirab konventsioone? Just seda kavatseb Yevgeniy Fiks teha oma esimese Eestis toimuva isikunäitusega „Pas de trois“. Pealkiri, mis tähendab balletis tantsu kolmele, on tegelikult nõukogudeaegse geislängi väljend, mis tähistab kolme inimese armuakti. Kujundades näituseruumi kolme teose mänguliseks kohtumispaigaks, tutvustab kunstnik meile piirkonna ajaloo uudset versiooni, mis ei lase nõukogude kogemust ega nõukogude inimest liialt lihtsustada.

Nõukogude Liidust Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud kunstnikuna on Fiksil mõlema riigi lähiajalooga isiklik seos. Ta peab oma tegevust kunstnikuna vastuseks külma sõja aegsele unustatud ajaloole tänapäeva nõukogudejärgses kultuuriruumis, eelkõige aga vähem uuritud ajaloolisele mikronarratiivile, mis võiks esile tuua Nõukogude Liidu ja lääneriikide keerukaid suhteid.

Näitus koosneb kunstniku viimase kümnendi jooksul loodud eraldiseisvatest, kuid siiski omavahel seotud installatsioonidest. Need tegelevad nõukogude ajalooga, tutvustades allasurutud mikroajalugusid, mis on vastuolus üldtunnustatud ajalookäsitustega, mida oleme hakanud pärast 1991. aastat kujunenud liberaalses ühiskonnas pidama iseenesest mõistetavaks.

Fiksi projektid käsitlevad nõukogude aja Vene geide salakeelt, aafriklaste ja afroameeriklaste esindatust nõukogude kunstis ning Nõukogude Liidu Juudi autonoomse oblasti lugu, luues ajalooversiooni, mis takistab nõukogude kogemuse ja nõukogude subjekti liigset lihtsustamist. Näitus seab kahtluse alla nõukogude aja kogemuse eeldatava totaalsuse ja universaalsuse ning pakub tänapäevaste probleemide, nagu selektiivne mälu ja välistav natsionalism, käsitlemiseks „progressiivse revisionismi“ idee, langemata seejuures vasakpoolsesse kriitikavabasse nostalgitsemisse. 

„Emakeel“ (2019) uurib Vene geide ajaloolist slängi. Seda salakeelt võiks võrrelda Briti gei- ja muude subkultuuride varasema žargooni polari’ga. Homoseksuaalsus keelustati Nõukogude Liidus 1933. aastal ja dekriminaliseeriti alles 1993. aastal. Siiski on geikogukondi represseeritud ka nõukogudejärgses Vene ühiskonnas.

Oma tööga tõstab Fiks salakeele poeetilise koodi staatusesse, ülistades selle vaimukust ja nüansirikkust. „Emakeel“ meenutab ja ülistab nõukogude aja venekeelset geislängi kui ainulaadset kultuurinähtust ning annab ajaloolise konteksti tänapäeva LGBTQ-kogukonnale, kelle keelekasutus on osalt sellest arenenud. Installatsioon meenutab klassiruumi, kus on tahvel ja tähestikutabelid ning lugemisnurk õpperaamatute ja luulekogudega. Teose juurde kuulub ka koolitusvideo, milles tutvustatakse slängisõnavara ja selle kui vene kirjakeelest eraldi seisva tervikliku keele kasutamist.

„Juudi autonoomse oblasti maastikud“ (2012–2016) hõlmab mitut teost, mis kajastavad identiteedi, maa ja maastiku seo(stamatu)st kuuluvuse, rahvus(vahelisus)e ja utoopia kontekstis.

Juudi autonoomne oblast Birodbidžan asub Vene Föderatsioonis Hiina Rahvavabariigi piiri lähistel. Aastal 1934 julgustati etnilisi rühmi, sh juute, moodustama nõukogude rahvuspoliitika raames autonoomseid piirkondi ning arendama oma keelt ja kultuuri, mis oli „vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik“. Birobidžanist pidi saama enamiku nõukogude juutide kodumaa, mis lahendaks Nõukogude Liidus „juudiküsimuse“.

Algul meelitas Birobidžani projekt suurel hulgal juute nii Nõukogude Liidust kui ka väljastpoolt: Argentinast, Ameerika Ühendriikidest, Palestiinast ja mujalt, kes tulid kõik appi rajama ilmalikku sotsialistlikku juudi kodumaad. Kõrgajal elas oblastis 20 000 juuti. Paljud ümber asunud otsustasid aga pärast 1937. aasta puhastusaktsioone lahkuda. Siiski on Juudi autonoomne oblast praeguse Vene Föderatsiooni osana siiani olemas.

„Wayland Ruddi kollektsioon“ (2014) on kunstiprojekt, mis uurib rassiküsimuste ja emantsipatsiooni keerukat ning sageli vastuolulist lõikumist nõukogude mõttelaadis, tuues esile internatsionalismi, solidaarsuse, humanismi ja edumeelsete ideaalide läbipõimituse teistsuguse ja eksootilisuse staatuse ning rassistlike stereotüüpide kujundamisega.

Wayland Rudd (1900–1952) oli afroameerika näitleja, kes kolis 1932. aastal Nõukogude Liitu ja elas seal kuni surmani 1952. aastal. Ta esines nõukogude filmides ja teatrilavastustes ning poseeris maalide, joonistuse ja propagandaplakatite jaoks. 

Fiksi sõnul ei ole Ruddi kollektsioon arhiiv ega kollektsioon selle traditsioonilises tähenduses. Rudd ei kogunud neid pilte ise, pigem nimetas kunstnik projekti tema järgi kontseptuaalse tunnustus- ja mälestusžestina.

Kasutades hüppelauana Ruddi isiklikku lugu, esitleb „Wayland Ruddi kollektsioon“ enam kui 200 nõukogudeaegset, füüsilise või digikoopiana esitatud pilti (maalid, filmide stoppkaadrid, plakatid, graafika) aafriklastest või afroameeriklastest 1920. aastatest 1980. aastateni. Nõukogude Liit edendas internatsionalismi poliitika egiidi all võrdsust, antikolonialismi ja antirassismi. Tegelikkuses need ideaalid aga sageli ei kajastunud, sest ksenofoobia, konfliktsus ja antisemitism olid sel ajal endiselt levinud.

Kokkuvõttes keskendub näitus nõukogude ühiskonna ajaloole ja pärandile tänapäeval, kui meie elu läbistavad konservatiivsed poliitilised jõud. Uue külma sõja ajajärgul oleme lisaks natsionalistlike vaadete ja paremäärmusluse taaselustumisele tunnistajaks ka neoliberaalse globaliseerumise kokkukukkumisele üleilmse pandeemia ajal. Ehkki Yevgeniy Fiksi tööd jutustavad poliitilisel ja provokatiivsel viisil ümber meie lähiminevikku, on need asjakohased ka uute põlvkondade kultuuris, mida mõjutavad nõukogude aja demoniseerimine ja tollase edumeelsete arengusuundade unustamine. Nõnda võib nõukogude mineviku taas läbi vaatamisest kujuneda poliitiline žest.

 

1 Fiks sündis 1972. aastal Moskvas. Elab ja töötab 1994. aastast New Yorgis. Mitu tema projekti käsitlevad nõukogudejärgset dialoogi Läänega.

2 Venemaa 2013. aasta „geipropaganda“ seadus on märkimisväärselt kärpinud geide õigusi, tuues endaga uue, riiklikult sanktsioneeritud homofoobialaine.