Laura Cemin

Laura Cemin uurib oma performance’ites inimeste ja kehade suhteid, kokkupuuteid ja vastastikmõjusid ning seda, kuidas tehnoloogia mõjutab sotsiaalseid suhteid. Meie planeet soojeneb üha, paradoksaalselt aga muutume meie, inimolendid, sellal üha külmemaks ja jääme üksteisele üha võõramaks. Meil on raske pühenduda ja luua tähenduslikke suhteid, kuid samal ajal igatseme endiselt teise inimese puudutust ja kehasoojust. Tehnoloogia näib pakkuvat lahendusi lugematute seadmetena: termotekid, soojenduskreemid ja higivööd, mille abil üksi sooja saada ja matkida teise inimese kohalolu, kuid samuti oma keha vormida, et see vastaks ühismeedia standarditele. Kes aga lõpuks seal meiega on? Kuidas saame taastada üksteisega tähendusrikka seose, selle asemel et otsida lahendusi reklaamidest, eneseabiõpikutest ja internetist? Kuidas õppida uuesti väärtustama üksteisega veedetud tõelist aega ning liha ja luude füüsilisust? Cemini uus, näituse jaoks loodud installatsioon „Mälu püsivus“ (2020) hõlmab esemeid, ilutooteid ja muid vahendeid, mida kasutatakse keha vastas, et seda soojendada: kiledress, soojakott, higivöö ja soojenduskreem. Kunstnikku huvitab sooja andvate toodete mõju meie kehale. Need vahendid on meile küll tuttavad, aga nende kasutusviis on kergelt nihkes, nagu näeme töös „Neljaminutiline soojendus“ (2020), mis kirjeldab õppevideona rutiini, kuidas individualistliku maailma võltsintiimsuse ja üksildusega „toime tulla“. Installatsioon püüab juhtida tähelepanu kehasoojuse ja kehalise läheduse tähtsusele, kritiseerides samal ajal digiajastu tarbimisühiskonda, mis põhineb valelubadusel, et suhteid saab sõlmida üheainsa nupulevajutusega või klaarida asjade ostmisega, selle asemel et neid ehitada, nende kallal vaeva näha või neid parandada.