David Haines

2013, 2016–2020

David Haines ühendab internetist leitud kujutistel põhinevad maalid, joonistused ja video. Ta uurib digiharjumusi, käitumisviise ja identiteete veebikogukondades ja kohtinguplatvormidel ning keskendub oma antropotsentrilises käsitlusviisis kehale, vahendatud minakujutistele, queer-kuvandile, seksuaalsusele ja ihale. Töös „Autoportree väljalõike ja kohtinguäpiga. Profiilid“ (2018) on kunstniku portreejoonistus seatud vastamisi tema mitme kujutisega tahvelarvutite ekraanidel. Peente detailidega pliiatsijoonistus esitab erinevaid „mina“ ja reaalsuse registreid ning füüsiline joonistamine on kontrastis ekraanil kuvatava virtuaalse ja tasapinnalise maailmaga. Maalisari põhineb küberseksisaidilt võetud piltidel, mis kujutavad palja ülakehaga noormehi, kes koduüksinduses tegelevad oma mobiiltelefonidega, teadvustamata ümbrust või vaatajaid. Nende kitsukeste tubade klaustrofoobsus on teravas vastuolus oletatavalt piirideta internetimaailma ja argist kodukeskkonda kaunistavate eskapistlike taustapiltidega. Maalide sisekaemuslik rahu ja eraldatus on otseses kontrastis nutitelefoniga filmitud hüsteerilise hullusega videos „Õigekspööramine“ (2013), mis kujutab geide ja lesbide „terveks ravimist“ Ameerika evangeelse kiriku jumalateenistustel, pakkudes pilguheitu homoseksuaalsuse väljarookimise häirivasse püüdesse. Video „Kahepoolne peegel“ (2016/2017) uurib seevastu queer-identiteedi väljendust internetis, rännates läbi interneti jututubades tegutsevate „tšätipoiste“ magamistubade. Paljaid ülakehasid kujutavate vuajeristlike kaadrite taustaks loetakse lõike filosoofi ja teoloogi Alan Wattsi 1960. aastate loengutest, mis rääkisid ihast ja sellest, et ego ei saa käsitleda füüsilise nähtusena. Hainesi töö kutsub meid mõtlema digitehnoloogia totaliseerivale mõjule „mina“ kajastamises: sellele, kuidas see meid jäädvustab, konstrueerib, esitab ja koguni meie käitumist kujundab.

David Haines