Kuraatori eessõna

… ütles hunt Punamütsikesele

Teie ees hargneb lahti lugu kasvamisest, täis kasvamisest. Lugu, kuidas tüdruku terasusest kujuneb naisinimese tarkus, kuidas meesinimesest õpipoisist saab meister. Lugu, mis kulgeb avastamise rõõmust haiget saamiseni, kõhkluse ja hirmuni omaenese looduga silmitsi seistes. Lugu kohanemisest, surmast ja ülestõusmisest.

Kellelgi selle loo tegelastest pole luksust keelduda suureks kasvamise paratamatusest. Mida nad teha võivad, on säilitada või pikendada lapse ühtaegu avasilmi ja unes viibimise oskust. Täiskasvanuks saamine eeldab vastutuse võtmist, juhul, kui sul lapsi pole, on küsimus „Mille eest?“ vägagi õigustatud. Sest see, mille eest tundub, et tasub, osutub tihti räbalaiks sõidetuks ja auklikuks kulutatuks. „Ma söön su ää!“ rõõmsast hõikest saab kohtumine elajaga, eluga, mida veel päris hästi ei tunne, aga mis võib murda, õiendada arved nii iga üksiku kui ka kogu tõejärgse ajastuga. Hea on, kui saab mängu vahetada. Nagu vana kunstikollektsionäär või galerii, kes ja mis, kui suured ja sakraalsed objektid on otsa saanud, ära müüdud või varastatud, hakkab janust teritatud pilguga otsima hinnalist ilu argistes tarbeasjades. Ja ennäe, see ilu, pooleldi käsitöö, pooleldi kunst, osutub vägagi kohal olevaks!

Jõuamegi tänapäevale lähemale, kus veel elus olev vana hea kunstnik ei tea argiasjadest midagi, ainult kunstist, noor ja paljutõotav kipub kunstiks pidama ülemäära paljut, nimetab oma töid teosteks imestamapaneva kergusega ja on teadlik oma tegevusele argise rakenduse leidmise olulisusest. Ta uurib oma keha ja avastab seda ümbritsevaid objekte, üritab siseneda naha alla ja kudede vahele, märkab sedagi, et objektil on keha ja keha võib muutuda objektiks. Üritab samastuda loodusega, vahel õnnestubki, mõneks ajaks, sest kes poleks kõnelenud lille, looma ja puuga, sageli ka tolmuimeja, auto või õmblusmasinaga. Ja robotiga! Eriti kui selle algoritm on oma väärtushinnangud ligimese omadest helgemaks ja selgemaks tuuninud. Järjepidevus kunstiajalooga on habras ja annab end raskelt ära tunda, kunstniku professionaalsusel pole mõtet, niikuinii saab kõik kiiresti otsa ja täius ei tähenda suurt midagi. Aga muutub seegi.

Ene-Liis Semper, Liisamari Viik, Kristel Zimmer ja Anita Kremm. Videod

Siin näitusel on noori ja vanemaid kunstnikke. Õpetajaid ja õpilasi, võiks vist öelda. Sest õpetajad, kes vahepeal ära unustati, ja õpilased, kes end õpilasena ei tundnud, on tasapisi tagasi tulnud. Kõigepealt said üheksakümnendate isatapjatest jälle vanemaid ja vanavanemaid meenutavad austuseavaldajad, seejärel tulid ka õpetajad. Nad on õpilastele väga lähedale astunud, nii lähedale, et puhutine rollide vahetamine muutub paratamatuks.

Ene-Liis Semperil, kelle loomingu lähtepunkt on kunstilise kujundi kasvatamine elust enesest, on noortele palju öelda, muu hulgas ka seda, et professionaalsus pole tühiasi ja vajab tõsist tegelemist, valmistugu nad pikemaks õpiajaks. Ta rõhutab algusest peale, et kunstniku töö kõnekus ei sõltu tingimata meediumi valikust ja lükkab sellega teatrikunstitudengite vaatepiiri näitelavast kaugemale.

Ene-Liisi kui videokunstniku looming on lakooniline, efektselt lihtsa teostuse ja teostaja riskantse, end sageli ohtu seadva esitusega. Jultunud värskust, väga isiklikku ja jäägitut, millega ta üheksakümnendate lõpus kunsti tuli, on raske järele teha, osalt ehk sellepärast pole tema õpilased ega ka Mark Raidpere omad, kes õppejõuna Ene-Liisiga kujunemisaega ja kateedrit jagab, kummagi nägu.

Ene-Liis ei õpeta lõpptulemust, vaid meetodit ja protsessi, mille abil selleni jõuda: selgeks mõeldud ja läbitunnetatud autoripositsiooni, tegevustiku lihtsalt ja täpselt artikuleeritud, sageli kordusi kasutavat ja pigem aeglase lahtirullumisega kaasnevat pinget. Tema enda tööd liiguvad range raamistuse ja sisulise vabameelsuse piiril, tema õpetusest, oletan, peaks välja joonistuma nuga, mis lõikab ennekõike iseennast, selle lõike sügavus. Ta õpetab noortele keha kaudu nähtavaks muudetud haavatavust ja julget tundlikkust, mis oleks kunstitöö tulemuse aususe ja autentsuse alus. Keegi ei kõhkle end alasti võtmast, ja see, olgugi haavatavusele osutamise lihtsaim viis, mõjub peaaegu alati. Töötatakse igapäevasusega, selle jälgimisest ja omaenese kogemuse võimendamisest saadud materjaliga, kõige lühema otseteega iga inimese südamesse.

Anita Kremm, Kristel Zimmer ja Liisamari Viik – kõik nad on elanud kaasa Kujundliku Mõtte Labori tegutsemisele aastail 2021–2023 („Kujundliku Mõtte Labor on EKA stsenograafiaosakonna juurde moodustatud loominguline üksus, mis tegeleb kunstilise kujundiga ja selle ilmingutega eri meediavormides,“ ütleb EKA veebileht).

Näitusel eksponeeritud video on välja kasvanud Liisamari ekspeditsioonidest Narva Baltijetsi tehasesse aastal 2022. Praegu töötab ta oma magistritöö kõrvalt nii teatris kui ka filmis, nii kunstniku, performeri kui ka kujundajana.

Kristel jõuab teatritöö kõrvalt Von Krahlis tegeleda ka näitlemise ja näitustega, isegi sõnakunstiga: ta osales koostaja ja autorina Balti noorte kirjanike antoloogia väljaandmisel.

Anita assisteerib Ene-Liisi akadeemias, tehes selle kõrvalt ka kunstnikutööd. Ta on jõudnud täismahus ambitsioonika isikunäituseni Hobusepea galeriis ja näib, et üksikuna kunstniku rada kõndimine talle meeldib. Töökas ja õpihimuline, lapselik ja täiskasvanud ühtaegu, on ta iga kell valmis sukelduma mustade aukude tundmatusse.

Ei maksa unustada, et kooli ja kirjade järgi on tegemist stsenograafidega, kes on siia näitusesaali keelitatud, aga kes jäävad teatrikogemusest nii või teisiti sõltuvaks. Justnagu hundid metsast. Ajal, mil teatraalsus ja etenduslikkus on ekspositsiooniruumides tugevalt kohal ning termineid nagu „dramaturgia“ ja „koreograafia“ kasutatakse mitte ainult teatri, vaid ka kunstinäituste kohta, on Ene-Liisi, Anita, Kristeli ja Liisamari näitusetöödes elust endast ammutatud ehedust. Ene-Liisilt on näitusele valitud varasemad ja vähem tuntud videotööd, need, milles tema haprus ja valulävi avalduvad helgelt ja pehmelt. See tundus oluline.

Tõnis Saadoja ja Eero Alev. Maal

Ene-Liis Semperist erinevalt kaevab Tõnis Saadoja sügavalt, aga väga piiratud alal. Tema meedium on maalikunst, sellega vahib ta tõtt ja võitleb oma võitlused. Mitte metsikusi täis elu, vaid kultuur, omaenese tõlgendusvõimed ja -oskused maalipärandi vastas asetavad kunstnik Tõnis Saadoja teele vältimatute teiste kohalolu. Need on rafineeritud ja samal ajal võimsad vastased. Ühe vastu on ta halastamatu, on igavene õpipoiss, kes kasvada püüdes oma tööle pidevalt uusi väljakutseid ja ülesandeid esitab. Teiselt ehk kunstilt, ei nõua ta midagi, on tänulik nagu palverändur, sest mida ta teeks ilma võimaluseta jätkata maalikunsti järjepidevust.

Tõnis alustab sellest, mis on talle kunstnikutee alguses antud: fotost ja foto vahekorrast lõuendile kantava kujutisega. Esialgu piisab musta ja valge gradatsioonidest, sujuvalt või katkendlikult kulgevast joonest … Aga ka kõige lihtsamalt toimides õnnestub tal kasinust viimase piirini lihvides oma kohalejõudmine täiuslikuks muuta. Süsteemne, järjekindel ja täpne, pealegi veel sõna valdav, ta mitte ainult ei näita oma töö tulemust, vaid muudab jälgitavaks protsessi, mille on läbinud. Tema selgitused on arusaadavad ja pigem asjalikud, vaoshoitud ja emotsioone vältivad.

Aga kõik, mida Tõnis Saadoja range süsteemsus ja läbimõeldud metoodilisus välistab ja väldib, hiilib vaikselt ta kannul ja on ühel päeval kohal: värv, mis kuulub iga endast lugu pidava maalikunstniku juurde, juhus, mille tark meister enda kasuks tööle paneb, maalimise tempo kasvav kiirus ja enesekindlus. Tema, kes ta oli kord veendunud, et kui mustvalge foto või maal ei tööta, ei tööta see ka värvilisena, toob oma piltidesse värvi. Küll kergelt ateljeepruuni alguses, on ta ju valdavalt ateljeemaalija, hiljem vabama ja erksama.

Tema, kes töötas pildi kallal nädalaid, võib nüüd lõpetada teose vähem kui tunniga, maalides alguses taevaid ja pilvi (ikka ateljees ja fotot kasutades), seejärel loodusesse minnes ja loodusmotiive jäädvustades. See muutus on suurem kui esialgu paistab: kontseptuaalseid vaikelusid eelistanud ateljeekunstniku Tõnis Saadoja maalimas vabas õhus, kontrollimatus keskkonnas ja juhuse meelevallas! Tõsi, juhuse olulisusest on Tõnis rääkinud juba 2018. aastast alates, andes Eero Epnerile põhjust öelda: „Saadoja kunst on mulle alati tundunud mitte cool, vaid kurb, sest erinevalt minust ei pea ta ennast, meid ega ka kunsti väljavalituks, vaid juhuste kogumiks, kus parimal juhul (ja hea ettevalmistuse ning keskendumise tulemusel) võime osa saada üldinimlikust eksistentsiaalsest üksindusest.“

Kurb kuniks. Tõnis Saadojagi on kõigest inimene ja võib oma kunagi öeldud sõnu süüa, aga ta tegutseb eksimatult ja maalib jumalikult. Maalimaailma pretensioonitu järjekindlusega aina sügavamale sisse mineva Saadoja kahe oleku, teadliku ja sihipärase ning ootamatusteks valmis väljakutsete esitaja koostoimes sünnib pinge, mis annab ta töödele nii ajatuse kui ka tänapäevasuse võlu. Kui Kölni messist kirjutaval saksa ajakirjanikul oli põhjust võrrelda tema „Mäletamise mudeli“ sarja Madalmaade kunsti kõrgajal saavutatuga, siis pole sotsiaalmeedias tema viimast maastikunäitust kommenteerival Alexei Gordinil sugugi vähem põhjust väita: „Punk on eksponeerida vabaõhumaali tänapäeval, pungim veel, kui viia näitusesaali instagramistoorid!“

Teine sellel näitusel esinev maalikunstnik on Eero Alev. Tõnis Saadojast vaid paar aastat noorem, pealegi akadeemia hiljutine õppejõud, ei sobi ta formaalselt kuidagi Saadoja õpilaseks, küll aga lubab nende suur ajaline erinevus professionaalse kunsti juurde jõudmisel nii väita.

Populaarseist tavaarusaamadest suhteliselt hiliste erialaõpinguteni jõudnud andeka Alevi otsingute intensiivsuses, töövõimes ja visaduses on palju sarnast Saadojaga, noorkunstnik lausa pidi oskama lugeda küpsema kolleegi tööprotsessi, mis ennast vaatajale varjamatult pakkus – ei mingeid saladusi, aga milline tulemus! – ja see pidi olema õpetlik. Tõsi, Eero loomingu tõukena tugevalt väljenduv emotsionaalsus on sama ilmne, nagu see on varjatud Tõnise juures, tema maalide temaatikale omane lapsepõlve teisel ringil läbi elamine lisab kunstnikuna ikka veel noore tegija praegustele piltidele uudsust ja isikupära.

Lapsepõlve pöördumine aga teeb Eero enda ja tema tööd hapramaks ning haavatavamaks, sest peale ande ei kaitse neid veel oluliselt miski. Juhuse tähtsust nii elus kui ka kunstis – Eero näib seda küll pigem saatusena võtvat – tunneb ta aga paremini kui Tõnis: „Teekonna kujund on mulle alati olnud sümpaatne ja kuidagi võrreldav metafooriga elulst, et viskad täringut ja sellest siis sõltub, milline see teekond on.“ Realistlik kujutamislaad ühendab neid mitte ainult omavahel, vaid ka Ene-Liisi ja tüdrukutega. Kuigi tõlgenduselt mitmekihiline, on nende kõigi juures kõik nagu päris.

Kiwa ja Kiwanoid. Totaalne tulevik

„Kiwa on kahtlemata oma põlvkonna kõige huvitavam ja samal ajal kõige krüptilisem esindaja, kes allub raskelt igasugusele üldistavale analüüsile. Tema töödes ei kehti traditsioonilised binaarsed opositsioonid, nagu reaalsus ja hüperreaalsus, moraalsus ja ebamoraalsus, selle asemel ühendab ta teatud küünilisust ja (enese)iroonilisust infantiilsusega, mis tegi kunstnikust kohaliku meedia lemmik-enfant-terrible’i. Kõik Kiwa kunstitööd: tekstid (artiklid, esseed, luule), visuaalne kunst (skulptuur, kehamaaling, maal, video, performance, installatsioon) ja helikunst või erinevad rollid kuraatori, toimetaja, modelli ning seltskonnategelasena moodustavad ühe tervikliku teksti, isikliku semiosfääri, kus üks teema väljendub eri vahendite kaudu,“ kirjutab Elnara Taidre, andes talle omase õiglase erapooletusega aimu Kiwa tegevushaarde võimsusest.

Nagu sajandeid tiksunud igiliikur, oskab Kiwa hinnata nii traditsioonilist kui ka veel ennenägematut. Kogu oma tegevusega loitsib ta kartmatult tuleviku totaalsust. Noppinud kunsti ja elu äärealade alternatiivsusest parimaid pärle, on ta mänginud nendega joovastunult nagu laps, näinud kõige rippuvust kõigest väga selgelt, aga keeldunud väljendamast seda kokkuleppelise arusaadavuse keeles.

Anna andeks, Kiwa, aga su siinsed näitusepartnerid mõistavad ja oskavad ära kasutada neid ümbritseva reaalsuse sõnavara, sestap on sulle jäetud veidi kõhe roll, küll palju pildi- ja heliruumi, sest me kõik armastame sind, aga me teame ka, et rollitamisega tuled sa meist kõigist kõige paremini toime. Niisama nagu sa oled võimeline töötama igas meediumis, oled sa võimeline tulema toime ka „funktsionaalse valeinterpretatsiooni“ ja kaosega. Seega, palun võta vastu oma osa ja lepi selle näituse ajas ning ruumis ette tuleva tõsiasjaga, et sinu äärealade pärlimäng on jõudnud totaalsesse tulevikku, mida valitseb tehisaru. Tulevikku, mida sina ehk ei pelga, küll aga valdav osa surelikest.

Sinu Eesti esimene tehisaru maalitud pildisari „Roboti tee on nihe“, mis näeb välja nagu nümfett-tulnukate invasioon, sinu teine pildisari „Wildlife Documentaries“, mis on tekstiprogrammis avatud looduspilt, aga paistab tähtede ja kirjamärkide krüptilise manana, sinu heliteos, mille oled loonud tavakuulajale vastu tulles lihtsama ja kuulmist paitavamana kui sul tavaliselt kombeks – kõik need leiavad end ühisest ruumist Kristel Zimmeri heitunult lumisesse metsa pageva tüdruku ning Terje Ojaveri elajaga, kes on just maha murdnud Punamütsikese.

Jass Kaselaan ja Art Allmägi. Terje Ojaver. Skulptuur

Näitusel „Kasva, kasva …“ on kaks Eesti skulptuurimaastikul väga hästi tuntud tööd: näituse avaakordina eksponeeritud Jass Kaselaane ja Art Allmägi Jõhvi sõjaväelinnakule tehtud monumendi „Tasakaal“ makett (2021) ning Terje Ojaveri äsja tema isikunäituselt Tartu kunstimuuseumis naasnud skulptuur „Elajas“ (2019). Kõik kolm skulptorit on olnud oma eriala õpetajad, kõiki kolme on tunnustatud nende näitusetegevuse eest, kõigil on skulptuure avalikus ruumis.

„Esmane tulemus, vähemalt Kaselaanel, on iselaadne vakatus, mille foonil hajuvad eelarvamused ja liig kärsitult esile kerkivad mõttekäigud. /—/ Kaselaane kunst, nagu on väitnud Kiwa, teeb tummaks,“ kirjutab Hanno Soans septembris 2025 kunstniku näituse „Karjane. Haud. Tiibadega inimene“ puhul.

Jass Kaselaan on väga erandlik loojatüüp, kui poleks Jassi, võiks arvata, et sellised kunstnikud on välja surnud. Liiga teistsugune, liiga paratamatu ja ainulaadne on tema looming ja mõtlemine: „Ei, inimene ei ole masin. Samal ajal … (Mõtleb.) Masin on minu meelest elu teesklev surm. Sellepärast mulle masinad ka meeldivad. /—/ Ma näiteks usun seda, et kui mul sündis tütar ja ma olin sünnitusmajas, siis tuli akna peale kajakas ja vahtis sisse – ma usun, et see oli mu vanaema, kes käis meid vaatamas. Täiesti siiralt usun. Vanaema oli mulle väga tähtis. Samal ajal võis kajakas ka lihtsalt tulla aknast sisse vaatama. Aga siiski tundus, et see on mu vanaema. Ma mõtlesin, et las ta vaatab. Täiesti siiralt, see ei ole mul mingi nali. /—/ Ma usun kummitusi, hingede rändamist, jumalat … Ma arvan, et on kindlasti palju suuremaid jõudusid, keerulisemaid, hõlmamatuid asju, mida me, väikesed inimesed, ei tea ega taju. Mul ei ole mitte mingit põhjust selles kahelda.“ (Vestlusest Juhan Rauaga juba mainitud isikunäituse ajal Eesti kaasaegse kunsti muuseumis oktoobris 2025.) Jassi teostatud protsendikunst – nagu koos Art Allmäega valminud pronksskulptuuri „Tasakaal“ siin näitusel eksponeeritud makett – on parimaid näiteid sellest, mida üks konkursi korras tellitud avaliku ruumi teos pakkuda võib.

Art Allmägi on see, kes oskab kõike, paneb õla alla ja leiab parima viisi, kuidas teostada tehniliselt raske töö. Kujurina on ta väljakutsuvalt otsekohene, realistlik, kohati pilavalt plakatlik ja sentimendivaba: „Enesemotiveerimine, püsivus, käelised oskused ja loominguline mõtlemine – see on minu isiklik raudvara edu saavutamiseks skulptoritöös. /—/ Olen väga igav inimene ja mul ei ole ühtki isiklikult korda minevat teemat, mida oma loomingus lahata. Sellest lähtuvalt olen loomingusse suhtunud loovalt. Teemad olen valinud mängimiseks. Ma ei suhestu oma näituste teemadega, ma ei ela neile kaasa, ma mängin nendega,“ ütleb Art Andra Ornile Päevalehe intervjuus (aprill 2025). Üsna kuivkrõbe avaldus.

Ometi pole ma tükk aega lugenud midagi nii ilusat kui Vooremaas 2004. aastal avaldatud artikkel Haapsalu skulptuurifestivali noorimast osalejast Art Allmäest, kes saabus festivalile Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolist saadud kiviraiduripaberitega ja unistas sissesaamisest skulptuuri erialale Tartu kõrgemas kunstikoolis. Oma graniitskulptuuri „Hingekell“ pühendas ta Estonia laevahuku ohvritele: „Mere ääres kasvanuna aiman, mis on meri. Visandasin mitu kavandit, sealhulgas ka kella. See tuli algul rohmakas töö- ja materjalimahukas variant. Selles polnud seda, millest mõtlesin. Kohtusin ka Estonia hukus omaksed kaotanud mittetulundusühingu Memento Mare inimestega. Ei ole lihtne olla küsimuste risttules, kui sul pole midagi kindlat välja pakkuda. Aga seda valu oli vaja tunda. Seda paanikat, mis minus sündis pärast kohtumist, tundsin esimest korda. See röövis mitmeks ööks une, aga nüüd on kell peaaegu valmis. Jääb veel vaid tekst „Torm möödunud, heliseb mälestus hinges“ kivisse lüüa ja skulptuur parki üles seada.“

Terje Ojaver on alati arvestanud kontekstiga, mida kunstiloomingule dikteerib aeg. Aeg on talle andnud võimaluse töötada ennast vabaks vanuses, kus teiste loomingulisus väsib. Tal on enesekehtestamine aega võtnud, aga siis on ta ka võimsalt plahvatanud. „Ojaver on aldis muutustele. /—/ Sestap puudub tal vajadus kannapööreteks, enesesalgamiseks ja kunstiliseks uuestisünniks. Ta on olnud muutusteks valmis. Tagantjärele näib, et uus aeg ongi tulnud, et anda võimalus just talle.“ (Johannes Saar Terje Ojaveri isikunäituse kataloogis (Tartu kunstimuuseum, 2025).

Terje on heas kohas seal, kus ta praegu on. Niisugusel lennukõrgusel annab kaua püsida, jätkuks vaid jõudu. Art on hindamatu ja abiks kõigile, kes tegelevad skulptuuriga. Kuigi ta harrastab oma loomingus ka paaristööd, lubab kompromissitu põikpäisus tal kasvada ainult üksi, dialoogis oma arusaamadega, tundub. Jass … annaks jumal talle jõudu ja tervist, ülejäänuga saab ta ise hakkama.