Näituse kirjeldusest veel: „Käesoleva näituse idee lähtub maailmapildist, mis justkui koosneb fragmentidest, kildudest ja kihistustest, need eksisteerivad paralleelselt ega lähe omavahel kokku. Niisugusest maailmapildist tekib loomuliku reaktsioonina mõistetav vajadus haarata kinni asjadest, mis asuvad vahetus läheduses – käeulatuses. Hoian kui päästerõngast kinni enda tihedast seosest materjaliga, järgides tööprotsessi järkjärgulist arengut selle etappe mõtestada ja nendega samastuda püüdes. Esialgu viin ennast niisugusesse emotsionaalsesse seisundisse, milles saan vabaneda tulemusele orienteeritud kontrollist. Katan metallipinna sellesse lõigatud tekstide ja ühe joonega tehtud joonistustega. Seejärel maalin nende samade plaatide peale õlivärviga vaateid keskkonnast nii, et ühel maalipinnal saavad kokku justkui erinevad hääled. Need „hääled“ pole omavahel kooskõlas, on lihtsalt kihid, mis ilmuvad läikivale, steriliilsele alumiiniumipinnale.“Niisiis on see näitus kildudest, killustunud ja pidevalt muutuvast maailmapildist, millega on võimatu toime tulla, mille mosaiiksust tuleb õppida armastama, et käsi selle järele sirutuda tahaks, olles valmis sellest „hiljem tõenäoliselt ilma jääma“, ära põletama nagu paberit, millele olid kirjutatud võib-olla kõige vajalikumad, kõige olulisemad sõnad üldse. Sest kummaline, lille, ruuporit või kooruvat kookonit meenutav maal ülaloleval reprol pole muud kui põlev paber.