Hall kobrutav lumemaastike ajast pärinev ja märke ning sõnu täis pikitud töö oleks nagu ülesvõte kõrgelt ja kaugelt, nagu maakera kliimakaart oma hoovuste ja tsüklonite liikumisega, ometi tõukub see valget lumeruutu pildistanud kaamera negatiivist. Kui ei teaks, et hall, tuttavlik, aga raskelt määratletava kujutisega maal ülal lähtub maanteeaugu sissesuumitud fotost, võtaks silm ja äratundmist otsiv meel selle vastu lihtsalt abstraktse pildina. Oaasina meelitav inimasula oma lumemütsides hoonetega kasvab kõrbe meenutavast esiplaanist kaugusesse ja tuletab meelde
miraaži. Reaalsuse fragmendid, mis on detailides täiuslikud, kaotavad kokku panemisel mõtte ja konsistentsi, tunduvad niiväga juhuslikud, kuigi on läbinisti tahtlikud. Niisugune on Anna viis tühistada realismi … realismi kaudu.