Minu õpilased I–V

Paljud elukutselised kunstnikud teevad loometöö kõrvalt ka mõnd muud tööd. Hanna Piksarv töötab juba mõnda aega Tallinna ühe erikooli põhiastme tööõpetuse õpetajana. Sageli kaasneb erinevate rollide vahel liikumisega palju stressi, sest töö tegija kipub neid omavahel hierarhiatesse panema. Piksarve loomingus on oluline osa protsessil, meditatiivsusel ja füüsilisel tööl. Nagu ta kord mulle ütles, on ta aru saanud, et töötab nii kunstis kui ka koolis ühtede ja samade teemade ning väärtustega. Modelleerides uurid inimese vormi, kuni see muutub silmale kauniks. Nii on ka õpetades, sest inimesse süvenedes, temaga koos töötades, muutub tema tõrges või probleemne käitumine hoopis loogiliseks ja heaks.

Inimesele on omane teisega samastuda, sestap on kõiksugune hooletöö väga riskantne. Õpetajana on tarvis õpilast mõista ja tunnetada. Töö hariduslike ja psüühiliste erivajadustega noortega võib põhjustada kaastundeväsimust, mis takistab märkamast inimese vormi eripärasid, loogikat selles, miks ta on niisugune nagu ta on. Hanna Piksarv püüab sellest seisundist hoiduda.

Siin eksponeeritud viis savipead kujutavad igaüks üht Hanna õpilastest. Töövälisel ajal mälu järgi valmistatud skulptuure võib mõista emotsionaalseid riske maandava meditatsioonina. Viidates ühtaegu õpetamisele ja modelleerimisele, ütleb ta: „See on nähtamatu ja käega haaramatu tulemusega töö. Seda tehes ei väsi keha nagu füüsilise töö korral ega vaim nagu suure nuputamise ja leiutamise ajal, vaid hoopis mingi muu osa. Hing? Kas hooletööd tehakse hingega?