Kuraatori kollaaž

Igapäevaelus ei pruugi olla enam vajalik või isegi võimalik näha eristusi tehislike ja looduslike ruumide vahel, pigem eksisteerib meie ümber lõpmatu arv keskkondi, mille vahel liigeldes oma aega veeta. Linnagaleriisse astudes on meil ainulaadne võimalus ringi uudistada kahe kunstniku palees. Selles ruumis on autorid iga objekti hoolikalt vorminud ja paigale asetanud. Põhjuste üle mõistatamise asemel võiksime hoolikalt süveneda nende vormi ja kasutatud materjalidesse.

Sajandeid on elu pakkunud kunstnikele palju suuremat vabadust kui tellimise peale portree- või maastikumaalide loomine. Erki Kasemetsa ja Camille Laurelli mängulised ettepanekud seavad küsimuse alla piltide poolt vahendatud kogemused, kaasneva tõetruuduse järjekindlusetuse ning lõpuks heidavad skeptilise pilgu kunsti materiaalsusele tänases päevas. Toetudes sisekaemusele, salakavalusele ning järjepidevatele vaatlustele, ulatuvad tööd spekulatsioonidest pettumust valmistava tõeni.

Me näeme näitusel valgust, kineetikat, interaktiivsust, readymade’i ja tekstiili. Nendesse hoolikalt läbimõeldud kompositsioonidesse põimisid kunstnikud sümbolväärtuste abil mitmekihilisi jutustusi. Kuigi teosed näisid alguses peadpööritavalt keerukate ülesannetena, andsid need lõpuks kontseptuaalselt ja emotsionaalselt üllatavaid tulemusi. 

Kahte loojat ühendab materjalitruudus ja loomise intensiivsus, mis kõige ehedamalt väljendub fanatismis oma valitud meediumi kui tehnoloogia vastu. Nad töötavad mitmesuguseid meetodeid kasutades väga erinevate teemade ja materjalidega. Mõlema looming aga on seotud nende endi kui indiviidi väärtushinnangute ja teguviisidega. Neid toob kokku eelkõige kuraatori intuitsioon ning vaatenurgast olenevalt on see näitus ühtaegu mäng ja mõõduvõtt. Sellest hoolimata hakkavad loomingud saalis teineteist mõjutama, tööd teineteiselt peegelduma ja kord konkreetseid, siis jälle õhkõrnu tähenduste sildu ehitama. 

Erki Kasemets kasutab põhiliselt taaskasutatud materjale, mida kogub iga-päevaste tegevuste käigus, näiteks jalutades. Tema skulptuurid sünnivad läbirääkimiste kaudu – ühelt poolt annab materjal ise juhiseid, teisalt on oluline materjali käsitledes tekkiv tunnetus. Viimane võib põhineda nii poeetilisel lugemisel kui materjali füüsilistel omadustel. Kasemets töötleb esemeid erineval moel, aga isegi siis, kui ta neid lõikab või valesti kokku paneb, võib asjade endise vormi hõlpsasti ära tunda. Arvan, et kõnekaks võiks osutuda see, mida ta oma materjaliga teeb, mitte tingimata see, mis sellest saab.

Sõltumata valitud meediumist kumab Camille Laurelli projektidest alati formaadikriitika, küsitlev hoiak või siiras soov uuenduse järele. Tema looming tekitab sageli segadust, mõjub eksitavalt ning põhineb ebaõnnestumisel ja piraatlikkusel, kutsudes esile vääritimõistmisi. Teda huvitab kogumine ja teinekord moodustab ta leidesemetest või -piltidest terveid töödesarju. Nüüdisaja materiaalse kultuuri kogumine on omaette ülesanne, sest enamasti selgub alles tagantjärele, kas üks ese on oluline kultuurimarker või kummaline kurioosum. 

On raske leida tabavat sõna, millega näitusel kasutatud materjale nimetada. Tavalised “kahtlusalused” nagu sodi, risu või põrm viivad mõtted ikka prahile, aga need skulptuurid ei koosne ju prahist, vaid argistest esemetest, mida leiame lauaservadelt, kapi tagant või pööningult. Meie ümber ei ole ju ainult praht! 

Kunst on konkreetsete ideede edasiandmiseks suhteliselt ebaefektiivne vahend. Selles, tõsi, peitubki suur osa kunsti võlust. „Vääriti“ mõistmine on osa dešifreerimise protsessist, mille käigus loodavad tõlgendused rikastavad autori algatatud diskussiooni. Ja muidugi on näitusel ka piiluauk, et iga külastaja saaks rahuldada oma kustumatut uudishimu tingimata teada saada, millega naabrid parasjagu tegelevad.