Valguskosk

Tahan kujutada valgust. Valgust, mis väreleb, on muutumises, liikumises. Suurt eredust, kui vaatan õrna pilveloori tagant kuumavat päikest. Hakkasin looma suurete mõõtudega maale, et kujutada valguslaiku. Hästi suurelt, seda ülemineku kohta, hämarust. Mis tuli, oli, et maal hakkas ise ennast dikteerima. Sain aru, et käsi, mis hoiab pintslit, tahab liikuda mingis suunas, mis on talle loomuomane. Nagu tants, liikumine tantsus, kus kehale on loomulik liikuda omas suunas. /- – -/ Hakkasin sama asja tajuma maalimisel, sain aru, kuhu on loomulik liikuda, kuhu elu tahab voolata. Ja siit hakkas lahti rulluma abstraktse maali tee.