Kuraatori eessõna

Oliver Ressler. Tõkestades mandrijääd

Milline on kunstnike ja kunstitöötajate rollid kliimaõigluse liikumises? Tallinna Kunstihoone esitleb esimest korda Eestis kunstnik Oliver Ressleri viimaste aastate tähelepanuväärset tööde kogumit „Tõkestades mandrijääd“ (2019–2022), mis vaatleb kriitiliselt neid liikumisi Euroopas ja mujalgi. Näituse kuraator Corina L. Apostol on kunstnikuga töötanud varasemate, poliitilisi ja keskkonnaprobleeme käsitlevate projektide juures. Viinis elav multimeediakunstnik Ressler on aastate jooksul jätkanud selle teemaga seotud kunstitegevust, kus on ühendatud kunst ja aktivism, heites valgust kliimakatastroofile, mis mõjutab meie elu kõiki valdkondi. Samuti tutvustab ta kollektiivse vastupanu vorme ja pakub ühiskonnale konstruktiivseid alternatiive. Ressler on rõhutanud, kui oluline on, et kunstnikud ja kultuuripraktikud osaleksid „kliimaõigluse liikumises“, mitte „kliimaliikumises“, pakkudes kunsti ja sotsiaalsete liikumiste sügavama seotuse näiteid.

Näituse nimi viitab tähtsatele ülesannetele, mille kliimaõigluse liikumine endale võtab, ja sellele, kuidas see oma eesmärke saavutab. Nagu kunstnik märgib, on mandrijää sulamist tegelikult võimatu takistada. Olles väga teadlik meie planeeti ähvardavatest, omavahel põimuvatest ohtudest, püüab liikumine siiski saavutada midagi, milleni pole kunagi varem jõutud. Kas võimatuna näiv muutub ühistegevuses saavutatavaks?

Väljapanek Kunstihoones hõlmab mitme kanaliga videoinstallatsiooni, fototeoseid, joonistusi, graafikat ja skulptuure, mida Balti riikides pole varem eksponeeritud. Objektiivi kaudu, mis ei ole neutraalne, harutab kunstnik lahti keskkonna, poliitika, majanduse ja võimaliku ühiskondliku muutuse keerulisi seoseid. Ta koondab erineva taustaga aktiviste, kelle seisukohti selgelt edastatakse ja dokumenteeritakse, ning paljastab esimest korda, kuidas nad koonduvad ja tegutsevad võitluses kliimakriisi vastu, mida toidavad võimsad kapitalistlikud üksused. Ressler töötab oma filmide loomisel vahetult aktivistidega, keda tunneb või keda on reisidel kohanud. Ta teeb vaatlusalustega tihedat koostööd, nii et nood saavad tema dokfilmide arhiivi osaks. Iga teos on kohandatud vastustele, mida kunstnik kogub salvestatud materjali kaudu, tuues esile ideoloogilised seisukohad, poliitilised valikud ja isikliku seotuse.

Näituse „Tõkestades mandrijääd“ eesmärk on ühtlasi anda ülevaade, kuidas üleilmsete muutuste nimel tegutsejad jõud ühendavad (aktsioonid, meeleavaldused, kogunemised, nõupidamised). Juhtides tähtsamate piirkondlike sündmuste kaudu tähelepanu sellele, et üleilmne kliimapoliitika pole piisav, mõtiskleb Ressler ka oma kaksikrolli üle liikumises osaleja ja kunstnikuna, kes kujundab selle visuaalset arhiivi, ühendades dokumentaalsed ning kunstilised kaalutlused. Tema töid kasutavad omakorda sotsiaalsed liikumised. Need tööd on kui teadlikkuse suurendamise kunstilised vahendid kujunevale kodanikupõlvkonnale, kes on rohkem kaasatud ühistesse pingutustesse, millega kunstnikud püüavad välja murda kunstimaailma piiridest ja kõnetada laiemat publikut.

Kuidas saaksime pärast näitusel nähtut kunstnike, kodanike, aktivistide, üliõpilaste ja kogukonnategevuse korraldajatena koos uuesti läbi vaadata ja kujundada radikaalseid hegemooniavastaseid tavasid, mis aitavad meil ümber mõtestada vastupanuvõimet kliimamuutustele ja luua uut ühisosa? Väärib märkimist, et Ressleri mitu aastat kestnud kunstilist uurimistööd esitletakse Tallinnas ja Eestis, mida samuti ohustavad massiline metsaraie, ähvardav merepinna tõus ja kliimamuutusest tingitud jõuline keskklassistumine.

Kuigi meedias on esitletud Balti riike kui kliimakatastroofidest „kõige vähem mõjutatuid“, on noorte aktivistide ja üliõpilaste hiljutistel kokkutulekutel rõhutatud kiiresti muutuvate keskkonnatingimuste ja jätkuva ökoloogilise hävingu vägagi reaalset mõju, mille on valla päästnud kasumit taotlevad ettevõtted. Naaberriikides Ida-Euroopas ja Põhjamaades on kahanevad loodusvarad samuti muutunud hinnatud ressurssideks, mida eraisikute jõukuse maksimeerimiseks endiselt ära kasutatakse. Ka sealsed valitsused ei ole suutnud luua tõhusat keskkonnakaitset, vaid järgivad kasumipõhist loogikat, millele mures kohalikud elanikud üha suuremat vastupanu osutavad.

Mida annab Ressleri looming kohalike ja piirkondlike väljakutsetega tegelemiseks? Mida toob see esile kunstnike ja kunstitöötajate kollektiivse kaasatuse võimaluste kohta ühiskondlikes liikumistes? Mida räägib see meile kunstiaktivismi muutuvast olemusest, mis meie planeedi tohutu koorma taustal võib tunduda üsna jõuetu?

Kunst ei ole kunagi neutraalne ja suudab muuta nii keskkonda kui ka seda, kuidas me oma olemasolu ja tegevust kujundame. Kui kunstnikud töötavad koos aktivistidega, siis kuidas toetavad protsess ja tulemus nende ideid ning poliitilist tegevust? Tuues näituse Tallinna Kunstihoonesse – konteksti, mida kliimamuutus silmanähtavalt mõjutab, vaatamata müüdile Eestist kui rohemeelsest metsarahvast –, kutsume publikut visualiseerima sotsiaalsetes liikumistes osalejate subjektiivseid kujutlusi, võitlusi ja tõdesid, mis ületavad geopoliitilise killustatuse tõkked.