Alexei Gordin

Pole enam lootust armsatel olenditel

2012/2022

Alexei Gordin lõpetas Eesti Kunstiakadeemia maalieriala 2011. aastal. Enne magistrikraadi õpingutele Soome siirdumist (2014) võttis ta kamba entusiastlike sõpradega üles filmid „Pole enam lootust armsatel olenditel“ (2012) ja seejärel „Mida nägi narkar enne surma unes“ (2013). Esialgne idee oli jäädvustada lagunevad tööstusmaastikud, kummalised maltsakasvanud kohad Ida-Virumaal, Saaremaal ja Tallinnas. Talletada nii foto- kui ka filmikaameraga paigad, mis olid elavad tema põlvkonna emade, isade ja vanavanemate jaoks, kes olid sattunud olevikuga lootusetusse konflikti. Valmisid pikad, mitukümmend minutit kestvad lood, mis jäid aastateks seisma. Hiljuti lõikas Alexei need tublisti lühemaks ja näitas nüüd juba palju tugevama üldistusjõuga filme paaris näitusesaalis. Lõplikud kärped tegi ta praeguse väljapaneku jaoks. 

Filmi „Pole enam lootust armsatel olenditel“ saadab kunstniku tähelepanek, et suur osa peresuhteid Eesti venekeelsetes kogukondades elab endiselt nõukaaegseis kollektiivseis arusaamades. Nende hulgas on veendumus, et nõukogude inimene on üle loodusest, territooriumid ja maastikud tuleb endale allutada (siit ka nägemused ja vaimud, mis ilmuvad tüdrukutele metsas või varemetes). Tõdemus, et tegelikult võtab loodus kõik tagasi, lagundab ideoloogia ja veendumused, annab end tunda noorte nahal, kelle vanemad kohanemisvõimetud põlvkonnad on üles kasvatanud. Tüdrukute pikk monotoonne kulgemine on nagu elamata jäänud elu, mis sama monotoonselt tühjusesse suubub.